Olen Mariane.
Ma olen suure osa elust otsinud vormi sellele,
kes ma olen sisimas alati olnud.
Mitte sellepärast,
et ma ei oleks osanud midagi teha,
õppida
või hakkama saada.
Pigem sellepärast,
et ma tundsin juba varakult,
et ma ei sobitu päriselt sellesse viisi,
kuidas maailm inimestelt toimimist ootab.
Ma vaatasin elu sageli kõrvalt.
Märkasin inimesi.
Nende sõnu.
Nende pause.
Nende hirme.
Seda, mida nad ütlesid -
ja seda, mida nad tegelikult kandsid.
Aga ma märkasin ka ruume.
Kohti,
kus inimesed muutusid väiksemaks.
Kohti,
kus nad rahunesid.
Kohti,
kus midagi hakkas liikuma.
Ja kohti,
kus nähtamatu pinge mõjutas rohkem,
kui keegi välja ütles.
Mulle on lapsest peale meeldinud lugeda,
uurida,
vaadelda
ja minna sügavale teemadesse,
mis puudutavad inimest,
psühholoogiat,
ruumi,
kohalolu
ja nähtamatut mõju,
mida me üksteisele avaldame.
Aga kaua ei olnud mul sellele päris oma vormi.
Oli pigem tunne,
et peaksin kuidagi teisiti olema.
Selgem.
Tavalisem.
Sobivam.
Vähem intensiivne.
Vähem teistsugune.
Pikka aega elasin rohkem pea kaudu.
Otsisin,
kes ma peaksin olema.
Mida õppida.
Milline töö valida.
Kuidas olla piisav.
Kuidas olla nii,
et ma ei teeks kellelegi liiga,
ei hirmutaks kedagi ära
ega võtaks liiga palju ruumi.
Selle all oli tegelikult väga suur tundlikkus.
Ja samal ajal midagi minus,
mis teadis,
et ma ei ole loodud lihtsalt sobituma.
Ma olen vajanud ruumi.
Vaikust.
Oma aega.
Oma otsuseid.
Oma rütmi.
Aga kaua oli seda raske endale lubada.
Lihtsam oli olla tubli.
Arvestada teistega.
Olla mõistlik.
Hoida.
Kohaneda.
Kuni ühel hetkel
ei kandnud see enam päriselt.
Minu jaoks ei tulnud selgus
ühe suure vastusena.
See tuli kiht-kihi haaval.
Läbi keha.
Läbi looduse.
Läbi suhete.
Läbi lahkumiste
ja uuesti kohtumiste.
Läbi selle,
et hakkasin järjest ausamalt märkama,
kus ma elan enda vastu
ja kus enda poolt.
Human Design andis mulle keele millelegi,
mida olin kogu elu tundnud.
Et ma ei pea olema teistsugune selleks,
et sobida.
Ma olen teistsugune põhjusega.
See aitas mul mõista,
miks vabadus,
ruum,
oma aeg
ja kehaline äratundmine
ei ole minu jaoks luksus,
vaid loomulik toimimise alus.
Miks ma ei saa elada ainult läbi kohustuse.
Miks ma ei saa elada oma elu
kellegi teise rütmi järgi.
Miks minu selgus ei tule surve alt,
vaid siis,
kui mul on piisavalt ruumi kuulda,
mis on päriselt tõsi.
Täna võiks öelda,
et ma olen selguse nõustaja.
Aga mitte selles mõttes,
et ma annaksin sulle valmis vastuseid.
Pigem aitan ma näha,
mis on juba inimese sees,
suhtes,
ruumis
või organisatsioonis olemas,
aga pole veel saanud selget kuju.
Ma ei vaata inimest kunagi täiesti eraldi sellest ruumist,
rollist
ja süsteemist,
milles ta elab või töötab.
Ma töötan neis kohtades,
kus midagi on muutumas.
Inimeses.
Suhtes.
Ruumis.
Rollis.
Organisatsioonis.
Kui vana viis ei kanna enam,
aga uus ei ole veel selge.
Kui inimene seisab ristteel.
Kui ta ei saa aru,
kas ta peaks jätkama,
lõpetama,
muutma suunda
või lihtsalt teistmoodi endasse tagasi tulema.
Ma kuulan seda,
mida sa ütled.
Aga ka seda,
kus su keha kaasa tuleb
ja kus ta vaikselt tagasi tõmbub.
Kus sa räägid harjumusest.
Kus süüst.
Kus hirmust.
Kus lojaalsusest vanale rollile.
Ja kus hakkab läbi tulema
midagi palju tõelisemat.
Minuga töötamine ei ole kiire parandamine.
See ei ole ka lõputu analüüs.
See on ruum,
kus midagi saab nähtavaks.
Mõnikord sõnade kaudu.
Mõnikord vaikuses.
Mõnikord looduses liikudes.
Mõnikord keha kaudu.
Mõnikord siis,
kui inimene saab esimest korda aru,
et ta ei pea end enam samasse vormi suruma.
Ma kasutan Human Design’i,
aga ma ei kasuta seda inimese piiramiseks.
Ma kasutan seda kaardina.
Et näha,
kuidas inimene otsustab.
Kuidas ta energiat kasutab.
Millises keskkonnas ta avaneb.
Kus ta on hakanud elama teiste ootuste järgi.
Ja kus ta võib hakata uuesti iseennast valima.
Organisatsioonis tähendab see sageli vaatamist,
kas inimene on õiges rollis,
kas otsuseid tehakse õigest kohast,
kas tööviis toetab tegelikku energiat
ja kas süsteem kannab inimesi -
või inimesed kannavad süsteemi enda arvelt.
Ma teen seda tööd,
sest ma tean,
mida tähendab elada pikalt nii,
et sa oled väliselt justkui toimiv,
aga sisemiselt endast eemal.
Ma tean,
mida tähendab püüda olla väiksem,
mõistlikum,
sobivam
ja vähem häiriv.
Ma tean ka seda,
mis muutub,
kui inimene hakkab lõpuks lubama endal olla see,
kes ta päriselt on.
Mitte ideena.
Mitte loosungina.
Vaid igapäevastes valikutes.
Oma ajas.
Oma kehas.
Oma suhetes.
Oma töös.
Oma ruumis.
Minu töö ei ole aidata inimesel
saada kellekski teiseks.
Minu töö on aidata tal näha,
kus ta on ennast liiga kaua
valesse kohta mahutanud.
Ja mis muutub,
kui ta enam ei pea seda tegema.
Loodus on minu jaoks alati olnud koht,
kus ma jõuan tagasi iseendasse.
Mets.
Meri.
Päike.
Vaikus.
Saarel elamine ei ole minu jaoks juhuslik taust.
See on osa sellest,
kuidas ma elan ja töötan.
Siin muutub tempo teiseks.
Keha hakkab rohkem rääkima.
Müra vaibub.
Ja see,
mis linnas või teiste inimeste rütmis võib jääda varju,
saab tihti nähtavamaks.
Sellepärast on minu töös oluline ka ruum.
Mitte ainult sisemine ruum,
vaid päris keskkond.
Koht, kus inimene elab.
Töötab.
Puhkab.
Kohtub teistega.
Teeb otsuseid.
Kannab rolli.
Ruum ei ole minu jaoks taust.
Ruum mõjutab,
kuidas inimene ennast tunneb,
kuidas ta mõtleb,
kuidas ta suhtleb
ja kui palju ta saab iseendana kohal olla.
Sama kehtib organisatsioonis.
Ka seal on ruumid,
nähtavad ja nähtamatud.
Rollid.
Ootused.
Rütmid.
Koosolekud.
Vaikimisi kokkulepped.
Need võivad inimest toetada.
Või temalt vaikselt jõudu ära võtta.
Sa ei pea tulema valmis küsimusega.
Sa ei pea oskama kõike õigesti sõnastada.
Sageli piisab sellest,
et sinus on tunne:
midagi ei klapi enam.
Ma ei tea veel,
mis see on.
Aga ma ei saa enam samamoodi jätkata.
Sellest piisab.
Sealt saab hakata vaatama.
Mitte selleks,
et kohe kõike muuta.
Vaid selleks,
et näha selgemalt,
mis on päriselt sinu
ja mis ei ole enam.
Kui miski saab nähtavaks,
muutuvad ka otsused teistsuguseks.
Vaiksemaks.
Täpsemaks.
Tõelisemaks.
Kui tunned,
et tahad vaadata,
mis kujul see sind toetada võiks,
saad alustada avalehelt
või kirjutada mulle otse.
For those who prefer English
I help people see where they have been living,
working or choosing from a place
that no longer truly fits.
This work is not about becoming someone else.
It is about seeing clearly
where you have been trying to fit yourself
into the wrong place.
In your life.
In your body.
In your work.
In your relationships.
In your environment.
I work with people, spaces and organisations
where something is shifting,
but the next form is not yet clear.